Blogipostitus 1
Mari-Liisi muljetamine pararatta trekisõidu MM-ilt Rio de Janeirost
Kokkuvõtteks enda esitluse kohta: kordan ennast küll jälle ka peale seda tiitlivõistlust, aga esimene hea asi, et üldse sõidetud sain kirja pandud võistlusalad, sest päris palju muresid oli. Suve jooksul välja nuputatud säästuvariant oma perekonnast tiimi mänedžer/abitreener mõne õhtuga välja koolitada õnnestus igati - selliselt ühe pagasi ja ühe hotellitoa pealt tuli päris märgatav kokkuhoid eelarvesse. Eerik oli ülimalt tubli ja sai ka kõigi jooksvalt ette tulnud lisakohustustega hästi hakkama! See oli ju ette teada, et minu püsti hoidmine pole ka just kõige mugavam ja lihtsam ülesanne, kui enne stardivilet närvi lähen 😃 😃
(kuvatõmmis UCI ülekandest)
Et kõige selle pärast ma esimestel võistluspäevadel oma tagajooksu üldse ei usaldanud, ise tunnetan (või arvan lihtsalt?), et on oluliselt libedam, kui tootjakleepsud valel pool, kuigi nõu küsides püüti seletada, et lihtsalt võib üle kuumenenda ilma mahalihvimata see värviline koht. Lisaks siis need liiga vähesed treeningkorrad, oleks vaja viraažides enne võistlust tunnetust saada ju. Nõnda tuli võistlejate kinnitamisel (see toimus enne parandatud tagarehviga trekil sõidu proovimist) kindlasti maha kriipsutada sprindivõistlus, kuigi oleksin tahtnud selle kvalifikatsiooniks olevat 200m lendstardist sõita küll. Usaldamatuse taha (tagajooks ja lisaks enda oskused) jäi mingilaadse tulemuse tegemine väljalangemissõidus. See on see, kus igal paarisringil kõige viimane maha võetakse, kuni võitja ainult alles jääb. Mulle pakuti põhimõtteliselt kandikul vähemalt 9. kohta, kui esimese sprindi eel olin küll grupi tagaosas, aga täitsa hea koha peal, kuid lihtsalt jäi kasutamata oma (elu?)võimalus. Et kui keegi veel imestas, et miks ma siniselt neutraalilt tagant startisin, kui stardinimekirjas pakuti kohta üleval ääres - lihtsalt hull ebakindlus ja ei tahtnud teistele otsa kukkuda kohe alustuseks.
(foto: Miriam Jeske/CBC)
Scratchis (10km grupisõit) üle 46 km/h hoida (võitja keskmine 46,2!) on mu jaoks natuke liig. Mõned ringid saab hakkama, aga üle 3 minuti ei jõudnud, kui austraallase esimese äraminekukatse järel hea hooga jälitavale grupile päris sisse ei saanud ja tuli üksi liiga pikalt kangutada. Et siis sõita sain umbes 5 minutit ja kutsuti ikkagi rajalt ära. Kuna naiste kohta päris suur grupp, kiire sõit, siis täiesti arusaadav otsus kohtunike poolt ringiga mahajääjad enne lõpuspurte ära korjati. Naiste C5-C4 klasside ühises grupisõidus 13. koht, C5-klassis siis 10. ja UCI reitingutabelitesse esikümne koha punktid.
Ahjaa, ühelt rattakohvrilt oli lendudega kadunud üks ratas alt ära, ka selle dokumentide ja fototõestustega tuli esimestel päevadel oma vaba aeg sisustada. Muude asjade kõrval juba meelest läinud.
Aga päris kokkuvõtteks - väga rahul, et tehtud ja käidud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kui ainult endal kõva tahtmist veel jätkuks. Ja kuigi protokollidest näha pole, siis jõudu ja enesekindlust oli võrreldes augusti maantee MM-iga oluliselt rohkem - kahjuks minuga võrdsemad Brasiilia ja Hispaania rattur grupisõitudest loobusid.